Kasekõne Kloostri tänava tipus ehk Tartu linnamüüril. Katkend luuletusest

Olen ikka peljanud seda
otsesõnu välja öelda,
veel enam kirja panna,
kui näen täiskuud taeva tõusvat Kloostri tänava kohal
ja Jaani kiriku koonu küljes:
„Kuu paitab, kooljas sõidab.”

Nüüd ei saa enam teisiti.
Jäängi vist leinama.
Vana kaske, kel
võrava oksad rippumas, harali
mu kohal
nii päeval kui ööl,
vara ja hilja,
koguni talvel.
Ühel sõgedal tunnil äkitselt ära aetud,
maha võetud,
katki saetud,
kadunud.
Tema oli mu sõber.
/---/
Kask Kloostri tänaval,
see oli mu koolivend.
Tema asemel seisab auto.
Jah, just asemel.
„Kuu paistab, kooljas sõidab.”
Mul on vähe sõpru.
Nüüd ei ole sedagi.
Teosest