Kas mäletad neid noorusraa teid,
vahest lumest märgi, vahest kuivi,
mis teineteise kõrval viisid meid
piki Emajõe kaldaid ja kurvi?
Kas mäletad tõusu nii äkilist
sealt Vallikraavi tänava praost
vastu Toomemäe veergu harjalist,
kuhu radu suundus palju orust?
Kas mäletad loodust nii värvilist
isegi sügisvihmade sajus,
vahtralehtede vaibal kõndimist,
millel jalg meil ainult pehmust tajus?
Ons’ imelik, et leidnud ma siin puul
tuultki teist, mis kahiseb ladvus,
ent noorusraale tänu saadab huul
aja eest, mis õnnes veetsin kodus.
Asukoht teoses
lk 9
