Karlova vihm teeb endale
pliidisuitsust õhulise kasuka
ja
tõmbab tahmased sõrmed
põlletasku külge puhtaks.
Siis läheb ta Supilinna vihmale külla
ja
nad kallistavad Kroonuaia sillal.
Termoses on teed,
põsed roosatavad
äraandvalt...
Tundub, et tänavad
jäävad neist tänagi küürimata.
Kõlbab praegu ju
see madal taevas
vaid räbaldund kulissiks,
et katta laotuse roostes
masinavärke,
peita vihmade kiindumust.
Kõik jääb samaks, kui sadu embab
sadu
sadamata
tuulgi hakkab
kodanlaseks,
trotuaaril
pole tiibu;
seepärast
väike
usin
vihm,
pai
vihm,
palun
saja
tilk.
Asukoht teoses
lk 32–33
