Karlova

Tulevik koosneb vaid
tuhandest piinlikust viivust.

Mu noorpõlve ööde uhkus,
oma pööraselt peksleva südamega
ole ettevaatlik õrnas valguses!

Näe: üks nokastanud maja
on heitnud endalt magusa varju, –
mu lapsepõlvelinn jälitab mind ikka veel
mööda pimedaid ummiktänavaid.

Väikestel akendel on õhtusest kärast
hommikuni solvunud ilme.

Mu noorpõlve ööde uhkus,
usu mind,
päevad on munakivide all
kuradi pikad!
Asukoht teoses
lk 108