Kaotsiminemise loitsud. Katkend luuletusest (1). Katkend luuletusest

On loomulikult kerge nälg. Valged ridamajad tüünes
suvises maastikus näevad välja omal kombel õdusad, kuid
teisel moel erakordselt steriilsed: sedamoodi, nagu ei oleks
need mõeldud muuks kui väljaüürimiseks. On ka teist
tüüpi tube ja külalismajasid, pansionaate, ööbimispaiku,
kuhu elu jooksul satun; nende ümber nii hooldatud kui
ka metsikut maastikku.
Siinses kultuurses maastikus viibib täpselt üks mu tuttav,
keda ma ei kohta, kellest edaspidi võib-olla juttu ei tulegi;
nii et peab vist viimaks jätma ta maja ja minema edasi.
Ehk küll tõesti hirmsasti meeldis meenutada nii poodi
jõe ääres kui teekonda läbi suve, juunit, kui puude
roheline ei ole muutunud veel tüütuks ega tuhmiks; see
kodulähedane pood pandi kinni. Selle asemel avati putka,
kust polnudki õieti midagi osta peale šokolaadi, sigarettide
ja kujuteldamatult suure valiku alkoholi (ega me sealt
midagi muud üldse kunagi soovinudki). Ning seal, kus oli
see kiosk, on Konsum, millelt torm rebis katuse ära.
Vaatan pilvi taevas, päev on nii laisk. Poe ukse juures
laulab mees luuletaja Underi sõnadele tehtud laulu. Minu
arust hästi. Usutavasti andis ka Leninakani pood kunagi
võidukalt märku ajast, mida oodati saabuvat, nagu nüüd
samal kohal asuv supermarket ja uus sild, kellegi poolt
teele saadetud hõbedane nool, mis on vee kohale
rippuma jäänud. Millest üle jalutades on tunne, nagu
polekski tegu sillaga. See on tavaline tee, mille all on
sügav vesi. Punakaspruun vesi – nagu sinu armastatu
silmad – peidab kõik jäljed hoolega ära, su enda elu jäljed;
on ainult uus, puhas, pakendist välja võtmata, hinnasilt
küljest rebimata.
Kogu linn näis olevat avatud, ühest linnaosast teise minek
tähendas astumist toast tuppa. Nüüd on talv, uksed
suletud, sisenemiseks küsitakse kaarti, pead teadma
numbrikombinatsiooni. Oma igapäevast teed sa kujutad
nüüdsest ette küll: varsti neelab mingi maja ka sinu. Sa
astud sisse ja leiad täiesti tühja toa.

Teosest