Kaarlilinna õhtud I

Hämaruses koeri haugub,
puiesteedel varje liigub.
Lombid nagu hundiaugud,
mille kohal oksi kiigub.
Korstnast võõra kodu hõngu
tuulehoog toob möödujaile,
sasib kuivand elulõngu,
puistab lehti tänavaile.
Praokil aknaist naeru, nuttu
kogun mälu kerjakotti.
Elan pikka muinasjuttu,
mille mõttest ei saa sotti.
Poolik pudel veini põues,
sama punast kui mu veri,
hulgun elu tagaõues -
pime kana leiab teri!

Teosest
lk. 28