Jääminek

Jääminekut on mõtet ihaleda
igal aastaajal,
eriti aga talvel,
kui sellest looduses veel
märkigi pole.
Olen näinud, kuidas
vabaneb jääst Emajõgi,
veetnud päev päeva järel tunde
kevadtalvise, veel jääkütkeis
jõe ääres.
Olen juurelnud
jõe jääkaanetuse
otstarbe ja mõtte üle.

Kui aga algas jääminek,
toimus seegi algusest lõpuni
minu silme all.

Jää läheb niiviisi,
et tasapisi hakkab tuhmuma
räpaselt halli lume alla maetud
tüse, kunagi libeläikiv jääsoomus,
muutub hapraks, kuhtub.
Selles kõiges on
mõndagi nukrat ja inetut,
kuid jälgigem neidki muutusi,
mis pea kohal käimas.

Kuidas heleneb taevas,
leebub tuul ja on
kirgastunud päike.
Toimima on hakanud
jäämineku esimene ajend.

Edasi läheb jää niiviisi,
et ühel tuulisel sulaööl,
meie magusate unenägude ööl
läigahtab Emajõgi,
otsekui tahaks temagi
külge keerata.
Tema kaua uinunud,
nüüd kevadnirede elumahla juurdevoolus
kosunud keha käristab
oma jäätekki ühekorraga
tuhandeid tuhandeid pragusid.
Nii sünnib jäämineku
revolutsiooniline, juba
vääramatu idee.

Ja veel läheb jää niiviisi
(juba ta lähebki),
et muutub lootusetuks
pragusid kokku sulatada,
lahvandusi paigata,
ülejääradu sillutada.
Kõik liigne,
liiga kangekaelselt külmameelne,
kõik inaraiks rebitud kammitsad
lükatakse liikuma,
saadetakse jõge mööda alla,
tõrjutakse jõge mööda alla,
tõrjutakse minevikku
ja viimaks olematusse.
Teoks on saanud jäämineku
pidurdamatu paratamatus.

Vaatame nüüd tagasi
äsja läinud jääle.
Ja ennustagem oma eluringi
jääminekuaega.
Kas ehk vajame enda elus
jääminekuks veel
ajendit, ideed, sundi, paratamatust?
Või on neidki,
kes ei soovi olla kordagi
oma elus
pöörases suurveetulvas jõgi...

Meie skeptiline elutarkus ennustab
peatselt järgnevat suvepõuda,
voogude taltumist,
leigunud, sogast vett,
kõlbmatut janu kustutada.
Siin on see
jõgede ja inimeste elu
tõde ja paratamatus,
ometi –
elagem läbi see
jääminek,
see suurejooneline
suurveetulv.