Jäiseil huulil

Puude oksad
peentes pisarates,
armutult neid porri paiskab tuul.
Kustub lootus
unistusi mattes,
kallis nimi sosinaks saab suul.
Jäiseil huulil
südant suudleb valu,
hajub õhtuuttu hellik hääl.
Muutub sõnaks
kurba lembelaulu
inimtühjalt nukral Toomemäel.
Teosest
lk. 17