Inimene lykkab puudulikkust enese ees kui
kuratlikku titevankrit,
kurdab, rögiseb ja higistab eluläbi.
Vankris rappuv „mina” paisub surmavaks lõpuks.
Eile, kui läksin Jakobimäest yles, piki sama rada,
kus Ukugi käis (ja aastad pildusid tina ta sammudesse
kõigest hoolimata), mõtlesin korraks, et piisaks vaid
pöörata ymber ja lykata – siis veereks see jamps
rataste kriginal hoogu kogudes läbi linna,
purunedes mõnel tänavanurgal või Emajõe kaldal.
Yks inimene – ei tea enam, kes –
saaks seejärel minna naerdes läbi Tähtvere pargi
ja võib-olla puud pilluksid õisi ta teele.
Asukoht teoses
lk-d nr-ta
