Hakatud alatus, alatud hakatus. Katkend luuletusest

Ülestõusmispüha viiulis-ving,
Tartu uulitsate vine ja viiruk,
mida oodata nii vara kevadel,
mida põletada,
millele panuseid teha,
jõgi on kõrge,
Supilinn madal mõrkjas pesa,
eilaõhtane kuma peeglis,
korrutub vastu valget,
ilmneb iga avaneva ukse taga
päevapaabusilm.
Meeled lahkuvad pääst, tuttavlikult, lehvitades,
(ja inimestest hää küll),
nagu kolm R-i eri kõrgusel,
seovad Karlovat
ja liidavad Kroonuaia-Herne nurka,
kas minu jaoks üksi?
Teine külmapõrr.

Ja siis veel see Kloostri tänav tagatipuks,
vastupandamatu kumerus,
kõige kroon.
Andke alla. Hääga. Kui teisiti ei saa.