Evald N. Katkend luuletusest

Igatsen seda kõige esimest kevadet Tartus –
tulen naabertalu Jaagupiga,
kes on minust kümme aastat vanem,
jõe-äärt mööda Meltsiveski poolt,
seal oli aasta algul Vabaduse sild avatud, käisime vaatamas.
Olin päris tatt veel,
igas lumeveeloigus paterdamine pidi kevade
kiiremini kohale tooma.

Üle Kivisilla eriti uhke minna –
ajasin rinna kummi ja püüdsin kõndida nii,
nagu ma arvasin linnainimesed kõndivat,
temal pidi minuga väga piinlik olema!
Koolitüdrukud tulid vastu ja naersid midagi,
mõnda juhtumist,
mind või meid või...
Mäletan, kuidas Jaagup
hambad kokku surus ja mulle tigeda pilgu heitis.

Kaugemal allavoolu
kadusid heinamaad päikeseudusse.
Mina olin pisikene ja linn elusuurune,
lõppematu ning ahvatlev.
Sild kahe kalda vahel
oli tsaarinna kingitus Tartu linnale, väärikas selline.
Aga nii öeldi ja nii pidi olema,
et tsaarid peavad kaduma,
ja piirid
ja kui need on läinud,
pidi ka inimene kaduma,
(selle viimasega nähti kahes sõjas kurja vaeva).

Viisteist aastat hiljem see oli juuli algul –
käis ilmamürakas,
maa värises
ning silmapiirile kerkis must sammas.
Kivisilla üks kaar oli õhku lastud,
muud ei jäksanud –
ajalugu võib lugematu kord ümber kirjutada,
aga seda õhku lasta päriselt ei jõua keegi.
/---/
Tartut näen nüüd ainult unes,
tea, mis nimed seal tänavatele pandud on...
Raekoja plats
pole ilmselt enam Adolf Hitleri plats,
ja Kivisilda pole ammugi.
Ega tea, kas nad seal räägivad samamoodi
nagu siin,
et ciao ja tänkjuu ja kuul.