Emajõgi

Pilk hulgub vees. Tuul lükkab laineid pikkamööda
ja kuskil kaugel tühjaks jääb üks kaev.

Lind tõuseb võpatades --- Ei, ei lähe mööda,
nii nagu voolgi lõpe ilmavalu vaev.

Hall vesi. Paberlaev. Leht. Tänavate prahti.
Ja kuskil kaugel puhas meri vägevasti kohiseb.

Suur vahus sügavik, mis pääsnud allikatest lahti.
Tas kalad hingavad, ta kohiseb.

Kord vahus meri naerdes neelab vettind valge laeva.
Ja õnnetu on inimlaps, kes selle lahti päästnud.

Õrn lätteke, mis ükskord vallandas me vaeva,
ei ole kedagi meist säästnud.

Teosest