Rajal vetruval ja mudalõhnast rõskel
pikal sammul astun Emajõe luhas,
käsi krampund naisepihta nätskesse,
igal sammul tuige seemnejuhas.
Pajupõõsad.. näib, siin pole kedagi –
lõpuks ometi!.. kuid jälle – külitajad!..
Altkulmupilgud vastastikku: tülitajad..
jälle tülitajad..
Rajal vetruval ja mudalõhnast rõskel
kõrvu käime Emajõe luhas.
Igatsesin puhast armastust.
Nüüd vaid tunnen iha, mis on puhas.