Emajõe ballaad

Nad kohtusid kord Emajõe Ateenas
Tähtvere taga loojus parajasti päike
kui õhtupoole kõva äike
neil noore vere oli ajand keema

alt jõe pealt tõusis udu valge
ja paplite allee end sisse mähkis
siis kaldakäärus peagi nähti
kaht armund inimlast nii malbet

nad suudlesid kesk õitsvat roogu
jões kalad vaikselt lupsu lõid
ja noorte sääri sääsed sõid
kui armulembus võttis hoogu

üks paat on udus, katki aerud
värv kadund tal ja tullid pehkind
kurb pappel poetab vargselt lehti
ta alt ei kosta enam naeru

nad kohtusid kord Emajõe Ateenas
kus hõõguv suudlus varjas päikse ära
nüüd juuksed hallid, silmad enam sära
vaid Emajõgi voolab vaikse veena
Teosest
lk 106