Südaööl, mil ümber Tartu kantsi
jaanituledest on lõõmav pärg,
varemetest väljub neitsi noor ja õitsev
musta koeraga, kel turi klantsib,
silmad löövad tuld ja koongi märg,
süda õel kui erilaste kärg.
Aralt neitsi ümber Doomi astub,
põlispuie alla laskub säält,
ja teeb pika ringi nagu aastasadu
antud talle teha. Seirab koer ta radu.
Põikab kõrvale, kes eales tuleb vastu
neidiselle kuralt või ka häält,
ning siis kaob murult, liiva päält.
Südamed ja jaanituled loitvad
sellel ööl. Mil õitseb sõnajalg,
kandlid helisevad mägedelt ja orust.
Aga ikka naaseb, ahastusest norun
alla hauda neidis siis, kui tähed koitvad.
Ainult liiva järele jääb jälg,
noore südamesse armunälg.
/---/
Igal jaaniööl nii väljub neidis
Doomi varemeist, kui keskööd taob
vaskne kell, ja ringi puiesteedel kõnnib.
Hirmus needus hoiab seda neidist kinni,
kuni sellest ulja vabastaja leidis.
Aga kui vaid peni haistab ao,
neidis varemeisse jälle kaob.
/---/
Rootsi ajal, millal vene vägi
nagu tammik tõusis Tartu all,
kantsi varjule jäi neitsit, kuningatütar,
imeilus neidis, õrn kui õitsev tatar.
Kesse eales kuningtütart nägi,
mõtles, see on taevast tulnud tall.
Saatis kuningtütart rauk üks hall.
Issand, kes see linna raskelt katsus,
katsutuile saatis puhkamist,
andis nädalpäeviks väsinuile rahu,
võttis Tartu linnalt painailiku rõhu.
Hüljates siis lossi umbset kitsust,
kivikoopa külma uhkamist,
vallile läks neidis üksi vist.
/---/
Ja siis meeletuma teo tegi,
kuningtütar, armunud ja noor,
võtme kuldse värava eest viskas alla.
Nii said väravad siis äkki löödud valla,
võõras vägi linnas omadega segi,
tungis lossi vene väe voor.
Rüüstu, tapmist varjab aja loor.
Asukoht teoses
lk 657–659
