Aguli alt Emajõgi
laisalt lookleb Peipsi poole,
käärudesse laia luha
turbakaldast läbi uhab.
Vahelt palgiparve mõne
nagu ürgsed kilpkonnloomad
lodjad liivale on roomand.
Küljed, põhjad pigi-nõgi-
mustad. Laia vene kõne
sõbralikku sõimu kuuled.
Elu enam on modern,
kui siit linna poole astu:
segib, sagib, tuleb vastu
nääpsukesi meremehi,
mütsi ees kel tähed, tärn.
Aga püksid, issand, püksid,
nood vist mahutavad üksi
pooled Peipsi järve tuuled!
Olgu mereratsaväel
tuulterikas kevadpäev!
Üles lugedagi vaevu,
palju siin on lotje, laevu!
Kolme kutsikaga vimpli
kõrval vana plekist krimpli
lehvib lodjal rõõmsalt tuules
karjuv-kirju vene pesu
laotet tüüri käsipuule.
Värske värnitsa ja tõrva
kirbet lõhna kandub ninna.
Vastse süvendaja vinna
punaseks siin värvitakse,
neede külge tärgitakse.
Ent kui saabub pühapäev,
laua-, liiprivirna tagant
ürgab grammofoni noot:
rohelises kõva joot,
prassitaks’, et võtaks pagan!
Lõua alla toeks säet
hõbenupuline kepp,
rätsep eemal nukrutseb:
kiivus mehe südant sööb.
Õhkab kurvalt: „Ah, Rosalie!“
Ent Rosalie blond ja kahar
õitseb roosalt kui asaalia,
kleiti tõstab, tantsu lööb,
kingsepale silmi teeb –
vähe rätsepal vist raha!
Uulitsal all kullat kringli
madrus kohtab blondi ingli,
värvit igapidi, lokit,
nagu jaht, mis tulnud dokist.
Juttu kuuldub väga vähe:
„Ära aja kärbseid pähe!“
Nooruk mereratsaväe
uhkelt nagu kapten Sergo
haarab tõrksa plika käe.
Uksel nimi vist „Palermo“ –
kahe inimlapse üle
avab oma laia süle.
Aastast aasta, päevast päeva
tinutab ja pinnib plekki
kardseppmeister Iisak Šoiss.
Vahel harva kräsupääga
ilmub uksel’ juudipoiss:
uudishimuga maailma
varitsevad kärmed silmad.
Aga siis, kui saabub sabat,
nagu naabrid suvel näevad,
meister Iisak pikas kuues
mustas ja oktoobris uues
elevandiluuga keppi
toksab vastu kivitreppi.
Suvel, kui on sooja vihma
pladisenud hallid rihmad,
kobrutava rentsli juure
kogub kisav lastekari.
Potsitakse poripätsi,
ujutataks’ paberlaevu.
Unistab siis peake väike:
kui saan, kui saan korra suureks...
Madalalt käib, laps, su päike:
silme all on tume vari!
Vaesusel on palju vaeva,
rentsli känguvad su juured...
Asukoht teoses
lk 146–148
