Vallo Kepi vändatud filmis Uku Masingust, selle II osas, jutustab Viivi Luik päris pikalt oma toonastest külaskäikudest Uku ja Eha koju. Tõsi, ega ta seal palju ei avalda, nagu ikka, kui ta räägib endast ja oma loost, aga tuleb siiski välja, et need käigud, mis kestsid just selle kõige olulisema luuletaja-aja, kuueteistkümnendast kahekümne viienda eluaastani, olid talle midagi väga tähtsat. Ta nägi seal teistmoodi olemist. Kus veel oleks seda näha saanud, kuuekümnendate Nõukogude Eestis? Ta nägi seal võimalust. Ukulegi küllap meeldisid noore tundliku tüdruku külaskäigud ja ehk imetluski. Ja ega ilma selle vastastikuse huvita õiget õpetaja-õpilase suhet ei tekigi. Ma arvan, et seal see tekkis. Mitte et Viivi oleks õppinud Ukult, kuidas luuletusi kirjutada. See on hoopis teine asi. Kui ta midagi õppis, siis ehk seda, et neid on võimalik kirjutada. Et on võimalik elada elu, millest ei räägita kuskil, mida ei õpetata kuskil, mis on salajane ja mahasalatud. Pühenduda pühale. Kuidagi nii, kuigi need on suured sõnad, mis alati viivad eksiteele. Aga siiski.
Viivi Luigest ei saanud „masinglikku“ luuletajat, selleks oli ta liiga andekas.
Asukoht teoses
lk 345–346
