Mälestuste tänav I. Oma kooliteel tulin...

Oma kooliteel tulin ma Werneri kohvikust mööda ja vaatasin lihavõtte eel ilusaid shokolaadist värvilisi mune kondiitriäri aknal. Ja korra käisin seal isegi sees; julgesin minna ainult eesruumi, kus istusid linna tähtsad daamid. Tellisin kolm kooki, kaks sõin ära ja ühe jätsin viisakuse pärast järele. Oli väga ebamugav olla ja ma tulin ruttu välja tagasi. Sellest oma esimesest kohvikukülastusest ei kõnelnud ma kellelegi, olin pisut pettunud. Minu arust oli see väga igapäevane. Olin lootnud sattuda hoopis uudsesse ja salapärasesse „kohvikuõhkkonda” ning mulle jäi arusaamatuks, miks inimesed seal käisid.
Teosest