Toomemägi oli võrreldes esialgsega täiesti ümber kujundatud, selle kallal olid mänginud justkui hiiglaselapsed liivakastis, kasutanud sajameetrise küljega liivavorme, endal Vanemuise pargi tiigi täis tatti ninast välja tolknemas. Ümberehituste põhjus oli selles, et tulirelvade kiire arengu käigus ei suutnud pelk müür enam nende vastu kaitset pakkuda ning kindlustused muudeti korrapäraseks süsteemiks. Toomemägi, Emajõe ürgoru serval paiknev neemik, sai matemaatiliselt korrektseks, siia rajati bastionid, kolmnurgakujulised muldkehaga kaitseehitised, mis tungisid mäe seest esile nagu laiad ogad külililükatud stegosauruse seljalt, millelt oli mugav kahele poole tuld anda. Nõlvad pidid olema nii lagedad, et iga kärbsest suurem elusolend sellel selgesti näha oleks ja saaks ta maha lasta – Toomemägi oli lauskiilas. Mullast vallid said tähtsamaks kui lagunenud linnamüür, mille esialgsest kujust enam ei hoolitud, sest see oli korrapäratult kulgev iganenud ehitis.
Asukoht teoses
