1915 muutus Tartu juba põgenikelaagriks. Sakslane ajas Väina jõe taha ning kuramaalased ja riialased põgenesid Tartu. Tartust sai läti põgenike laager. Toiduainete nappus andis end teravalt tunda.
Ma ei mäleta, kes avastas Suurturul lätlase Jakobsoni pisikese söökla, kust sai viisaka hinnaga sibulaklopsi. Peagi selgus, et see sibulaklops oli valmistatud hobuselihast. Valmistatud oli see hästi ja külastajaskond võttis selle teatavaks ja läks söömise päevakorras edasi.
Kohvi sai Werneri kohvikust ja selle kohta polnud mingit ütlemist. Selleks ajaks oli eesti seltskond juba kohviku okupeerinud, kuigi sääl vana harjumuse järgi käis veel saksa ja poola üliõpilasi. Werneri letiesine ruum oli juba lisandatud harjumise loaga, ning algas kohviku järjekordne laiendamine, kuni see soolikana ulatus juba õue poole.
Raske on mul takkajärele kindlaks teha, millal minust sai Werneri alatine külastaja. „Momendi“ ajajärgul käisin sääl sporaadiliselt, aga 1915 istusin sääl juba kindlasti.
Asukoht teoses
lk 273–274
