Vahel mulle tundus, et ma polnudki teinud muud kui sõitnud kahe linna vahet. /---/ Need kaks linna kiskusid mind pooleks. /---/
Kumbki linn nõudis erinevat inimest ja minus olid mõlemad. Minus oli Tartu mahe vaim, sõpru täis tänavad, kohvitasside kõlksatused, ülikooli jahedad sambad. Ja samas oli minus ka Tallinna asjalikkus, rutt, üksindus ja tuul mere pealt. Igatsesin mõlemat ja pidasin omaks mõlemat.
Kahe linna õhk ja värvid segunesid minus, nii mereäärse paekivi hall kui Toomemäe sametised pruunikad toonid. Ma ei suutnud neid endas eraldada, ma ei suutnud neist ühte valida. Aga ma ei suutnud neist luua ka sünteesi, uut kvaliteeti, mis ühendaks neid mõlemaid ja mind ennast nendega.
Olin kahe linna vang ja ma ei saanud lahti kummastki.