Seitse päeva ja veel natuke. Siis, ühel õhtul...

Siis, ühel õhtul, oli Tiina kadunud. Kevad oli ammu käes, Tartu kaetud niiske rohelusega, päeva ajal istuti purskkaevu juures pingi peal ja suitsetati, raamatukogu uksed kutsuvalt pärani. Purskkaevude juures toimus kõike, seal tülitseti ja lepiti, räägiti loengutest ja tööst, tulevatest või möödunud pidudest. Me läksime Tiina ja Ahtoga mööda tänavat mäest alla, purskkaevudest sadas meie peale peenikesi veepritsmeid. Ja siis oligi Tiina kadunud.

Õhtu läks omasoodu, Ahto vuntsid õllest märjad, kajakate karjumine. Ma haigutasin ja katsusin raamatusse piiluda. Võõrkeelne tekst muutus järjest arusaamatumaks ja sõnastikke ma eitasin. Ning raamatuvirn mu öökapil kõikus ähvardavalt. Teised naersid mind, kuid seda virna oma padja kõrval säilitasin ma kiivalt: ärgates raamatuid näha – selles peitus veel mingi lootus nad kätte haarata ja neisse süüvida.
Teosest