Võib-olla kunagi kirjutatakse raamatukogust lugusid. Sellest kohast, kuhu kõik kokku saabuvad, ilmed krampis või naeratavad, pilgud selged või hajusad. Raamatuvirnad, riiulid, pehmed toolid ja pruunid lauad – see on vaid ettekäändeks sellele varjatud elule, mis siin päevast päeva toimub. Raamatukogu kohviku punased lauad ja aknaid varjavad kardinad, punased vaibad ja salapärase sisuga graafilised lehed seintel (kas keegi üldse teab, mis seal peal on?) – see on vaid taust, vaid roheline kalev suurel ümmargusel täringumängulaual.
Ma elan raamatukogus. Ka minu sõbrad elavad raamatukogus. Me tuleme siia pärast loenguid, pärast tööd, pärast antud koolitunde. Me tuleme, istume, räägime ja lahkume. Igaühest jääb midagi maha: kas pastakas või juukseklamber või puruksmuditud sigaret. Lauda, milles me tavaliselt istume, kaunistab äranätsutatud salvrätihunnik või okastest ornament või hajameelselt soditud visandid. Me jutud pole kuigi arukad, sest me ise pole kuigi targad. Kuid rääkida meile meeldib. Ja kuulata meeldib meile ka.
Vahel on meil igav. Lauad muutuvad liiga läikivateks, kardinad hõljuvad liiga siidistena. Mis meil siis teha jääb? Meie uinunud mõistus hakkab tasahilju liikuma, meie unised silmad peatuvad üksteisel ja meie suud moodustavad kõhklevaid sõnu. Me kujutleme. Me mängime. Me tunneme. Ja nii sünnivad meie lood. Meie väikesed nukrad intriigid, meie kergemeelsed lõbustused. Sorgime üksteist ja vaatame huvitatult, kuidas üks või teine kahvatub, punastab, kahvleid loobib ja kohvikust välja jookseb. Ta tuleb tagasi, seda me teame. Kõik on alati tagasi tulnud. Me ei oska olla üksi. Me ei oska olla üksteiseta. Varsti ta tuleb, sõrmeotsad veel värisemas, istub ja vaatab häbenedes lauaplaadile. Ja teised jälgivad teda heatahtliku naeratusega, tema poole lükatakse uus morsiklaas, munavõileib ulatatakse ta poole ja – ennäe! – juba ta leebubki, trots kaob ta pilgust ja ta naeratab sama uniselt kui varemgi.
Vahel algab liikumine. Vahetatakse lugemissaali, oma istumiskohta või kohvikulauda. Vahel istub meie lauda uusi inimesi, kes tulevad kõrvallaudadest. Mõned jäävad, mõned istuvad mõnda teise lauda edasi. Mõned naeratavad, mõned torisevad. Ja vaid vähestel on õnnestunud raamatukogust lahkuda.
Olen paari sellist näinud. Tavaliselt lahkutakse raamatukogust, kui kolitakse teise linna või teise riiki. Olen paari sellist näinud. Võib-olla on nad pääsenud. Ma ei tea seda. Aga kui nad hakkavad rääkima raamatukogust, muutub nende hääl pehmeks, nende pilk hajusaks, nad liigutavad aeglaselt käsi ja naeratavad omaette. Nad mäletavad. Ja raamatukogu on nendega alati kaasas.
Praegu on reede õhtu. Ma istun filoloogiateaduskonna õppesaalis. Mu ees on pruun laudsein, mu vasakul käel on valge krohvitud sein, mu jalge all on punane vaip. On reede õhtu ja ma veedan siin oma aega. Täis raamaturiiulid on mu silme ees ja vaikselt hiilivad botastes ja hallides kampsunites lugejad nende vahel.
Mu sõbrad on kohvikus ja räägivad oma lugusid. Nende lood on täna teravad, nad vaatavad pärani silmi teineteisele otsa ja katsuvad näksata teineteise hingi. Seda teevad nad täna, sest on reede õhtu ja nädalane uimleva mõtte taak on neile peale laskunud. Varsti jätavad nad järele. Siis on nad rahunenud ja puhtad. Siis on nad teineteisest midagi aru saanud ja enesest midagi ära andnud.
Varsti jätavad nad järele. Siis tõusen mina siit õppesaalist, lähen istun nende juurde, me joome „Värskat“ ja sööme singivõileibu. Täna on kohvikus eriti head singivõileivad. Mu sõbrad naeratavad mulle leebelt vastu ja me vestleme. Meie vestlus on kerge ja hea. Väga hea on vestelda oma sõpradega, kui nad on lahti ja leebed. Siis meeldivad nad mulle. Ja mina meeldin neile.
Ja kui kell saab kümme, läheme me sõbralikult noogutades raamatukogust välja. On hämar ja vihmane. Aga vihm tundub hea ja me oleme ikka veel nii leebed, nii leebed. Sest on ju reede õhtu ja esmaspäevani, mil kõik uuesti algab, nii palju aega.
Me seisame ja vaatame raamatukogu. Ta tuled põlevad, ta uksed läigivad. Ta on ilus. Me tuleme siia veel.
Asukoht teoses
lk 54–56
lk 96–98
