Ja lõpuks – põnevad olid kevadise suurvee aegsed käigud koos emaga keldrist kartuleid tooma. Keldri põrandal oli vesi. Tuli võtta kaks tooli, millest ühel seistes teist edasi tõsteti, et riiulile pandud kartuliteni ja siis nendega tagasi tuppa jõuda. Üldse kerkis suurvesi tollal peaaegu igal kevadel Supilinna tänavatele, kus sai siis paadiga sõita, jalakäijate tarbeks aga tuli ehitada purded. Jõgi ei olnud meist ju kaugel ja kaitsvaid tamme polnud selle äärde veel ehitatud. Kuival ajal aga oli jõe ääres ütlemata huvitav ringi tuiata ning seal seisvaid või kaldale tiritud paate ja laevu uurida. Veelgi toredam oli aga poistekambaga Toomemäel ja Kassitoome orus mängida. Kui murul ringi jooksime, tuli meid vahel minema kihutama Toomemäe valvur, vanamees, keda meie hüüdsime Tomka tugi.
Asukoht teoses
lk 11–12
