Tund enne igavikku. Olen nüüd koos...

Olen nüüd koos kursusevendade Tõnu, Urmase ja Andrusega saanud neljase toa Pälsoni tänava ühiselamu esimesel korrusel. Suurepärane! Voodid on seinte ääres, õpilaud ja väike riiul toa keskel, mõlemal pool ust sisseehitatud riidekapid, ruumi laialt, duširuum koridoris, valvelaua kõrval kaugekõnede telefon (nüüd ei pea enam EPA peahoone fuajeesse või all-linna postkontorisse kõmpima, et koju helistada), korra nädalas kolme rubla eest voodipesu ja käterättide vahetus, teisel ja kolmandal korrusel gaasipliitidega ühisköök ja õpitoad. Kuna meil on nurgapealne tuba, siis avaneb selle suur aken otse kõrval asuva meditsiinikooli õuele.
/---/
Enne Pälsonit kõikusin paar nädalat maa ja taeva vahel, olin „partisanina“, see tähendab, sissekirjutamata üliõpilasena Leningradi maantee ühiselamus. Seal oli igasugust rahvast, arste, biolooge, ajaloolasi ja võõrfilolooge, igaühel oma korrus.

Teosest
lk 45–46