Tund enne igavikku. Juba kella nelja...

Juba kella nelja paiku hakkasime kogunema EPA peahoone ette, sest hämardus. Kolonnid rivistati teaduskondade kaupa Riia mäelt alla kulgevale tänavale. Oli tunda, et võimud on valmis takistama aasta eest toimunud meeleavalduse kordumist, sest mõlemalt poolt piirasid kolonne miilitsaspaleerid. Rongkäigu pea ulatus Ülikooli tänava ja Riia maantee nurgale. EPA kõrval oleva kaupluse hoovis jagati välja tõrvikud: metsakombinaadist saadud tokkide otsa olid löödud konservivabriku kingitud plekktoosid, nende sees värnitsaga immutatud takk. Bioloogist peakorraldaja Rein Tenson hüüdis megafoni: „Hakkame minema!“, ja nii, otsekui tulemäest välja valguv laava, hakkasime liikuma ülikooli peahoone ja selle taga asuva Toomemäe poole.
/---/
Toomemäe nõlva kindlustuseks rajatud maakividest müüri ette oli asetatud üks suurem, riidega kaetud kivi. Tulevase aumüüri kohal oli platoo, kus valgetes mütsides seisid ülikooli koorid. Mäekülg ja selle esine areen olid eredalt valgustatud.
/---/
Pärast rongkäiku oleksin hirmsasti tahtnud minna klubisse, kuulama füüsikute ansamblit „Kuup ja Kera“ ja kuskil pidi laulma ka bioloogide-geograafide „Rajacas“ ning raudteelaste klubis „Popsid“, aga Sirje ja Toivo neljandalt kursuselt vedasid mind ülikooli kohvikusse luule- ja muusikaõhtule. Kohviku ukse taga tungles tohutu mass. „Suure kõnemehena“ olin ma nüüd tuntud tegelane ja pääsesin sisse.
/---/
Kohvikus valitses harras hämarus, laudadel põlesid küünlad. Seisti tihedalt, ka laudade vahel ja seina ääres, nii et tikulgi poleks olnud kukkumisruumi. Üks kõhn, pikkade sorakil juuste ja prillidega poiss tagus klaverit ja laulis katkendlikul häälel bluusi, kord karjatades, kord hääle hääbudes. Andres Ehini, Jaan Kaplinski, Leelo Tungla ja Ave Alavainu luulet olin ma lugenud. Nüüd nägin neid ka esimest korda oma ihusilmaga. Aga siis oli seal veel üks saatüripilguga luuletaja, pikad nisukarva juuksed raamimas avarat laupa ning vuntsid ja teravnev lõuahabe ümbritsemas meelast suud. „See on Johnny B.,“ sosistas Sirje mulle tähendusrikkalt kõrva, „ma toon sulle lugeda „Marmi“, see on põrandaalune luulekogu“.

Teosest
lk 72–74