Meie tee käis kogu suve Tähtvere tänavat pidi. Ma polnudki selles tänavas varem käinud ja mulle paistis ta väga omapärasena. Tänav oli kitsas ja kõver, ega tänava algusest lõppu näha ei saanud. Kõnniteed olid ka kitsad, aga kaetud maakivist tahutud plaatidega, siledad ja äärekivid olid ka maakivist, kuid need olid konarlised. Kelle käed seda tööd tegid? Kust veeti nii palju kive kokku? Millega neid veeti ja pealegi äärelinna? See oli Supilinna rikkus ja uhkus. Ajalugu ei tea sellest, ega tea ka sellest, kuhu kadusid uue vabariigi tulekuga üleöö need väärtuslikud maakivid, millega olid mitme tänava kõnniteed sillutatud.
Aeg on edasi läinud ja kõik kaob teadmatusse.
Linna poolt tulles kohe vasakut kätt esimese maja keldris oli leivapood. Sealt edasi plangud ja kuurid ja siis suur neljakordne maja, kus alumisel korrusel oli pagaritööstus, mis oli väga kuulus heade saiade ja tortide-kookide poolest, mida seal küpsetati.
Asukoht teoses
