KuKu klubi kuldsed aastad. Kõik muutus, kui...

Kõik muutus, kui vabameelse Pariisi õhku pääsesid hingama noor-eestlased ja siurulased.
/---/
Just eespool nimetatute kaudu jõudis see salapärane ja ahvatlev bohéme ka kasinale Maarjamaa pinnale, et siingi tasapisi õide puhkeda, ärritamaks ja vaimustamaks kunstinoorust. Ning mitte ainult noorust, sest eks ülemeelikud siurulased olid kepsutava varsaea juba ammu seljataha jätnud. Kaotatud aeg tuli tasa teha.
Siuru ballil Vanemuises pandi pühaduse staatuses rahvusromantilisele „Hämariku“ marmorkujule pitsidega aluspüksid jalga. Korralikud inimesed sattusid raevu. Eks nad said aru, et see oli torge nende variserliku moraali pihta.
Pallase peol tantsis punases liibuvas kleidis Konrad Mägi, roos hambus, hispaania flamenco´t, Ado Vabbe disainis boheemlaste mundriks rohelise ülikonna, mille pintsaku parema käe varrukas ja vasem püksisäär olid punased. Siuru suurt elevust põhjustanud loteriil olid auhindadeks tunnipikkused randevuud Friedebert Tuglase ja Henrik Visnapuuga, elus oinas, ühe näitlejanna suudlus ja veel muid vaimukusi. Kuna üldsuse tähelepanu kunsti vastu oli võrdlemisi loid, pakkusid Konrad Mägi ja Nikolai Triik igale Pallase näituse külastajale viit marka ja võileiba.
/---/
Noored Ott Kangilaski, August Vomm, Hando Mugasto jt asutasid „Massay klubi“, mille tarbeks tehti isegi klubi hümn:
/---/
Hümn oli küll tore, kuid klubile pikka iga ei kindlustanud. Kas selle tõttu, et klubis pakuti sakuskaks sammalt või oli siin mõni muu põhjus, igatahes see kena algatus hääbus.
Kunstirahvas leppis Werneri kohvikuga ja hiljem veel ka Ko-Ko-Ko-ga ehk Kolme Koopa Kohvikuga, kuid neid kohti tuli ikkagi jagada ka muu seltskonnaga ja see polnud seetõttu päriselt oma.
Teosest