Ta oleks nagu avanud ukse mingisse metsistunud tagaaeda tulvil katkisi lelusid ja võõraste taimede roiutavat hõngu. Õhk lõi värelema noist moondunud nägudest ja viirastuslikest maastikest – sääl terveid äraspidiseid altareid kirjatuna irvitavate maskide ja seosetute lausekatketega, oli hirmutavalt detailseid inimmasinate skeeme ja seletamatult nukraid muinasjutustseene; ühtaegu lapsemeelsed, müstilised ja perverssed pildid aimusid eritavat mingit helilist ollust nagu soolaukast. Nende vahel aga looklesid korraga südamlikult ja kiretult jutustatud elulood, hullude kunstnike hämarad elud.
Asukoht teoses
