Inimesed astusid oma umbsetest tubadest välja, rõdudele ja aedadesse, tardusid poolsuletud silmil paigale ja neelasid sirelilõhna, pehmet valget ja violetset aroomi, mis oli sel sumedal maiõhtul tõusnud oma lummavuse kõrgpunkti – ei uniste kollaste busside bensiinised turtsatused ega sadade hiliste kulutulede kuum hingus suutnud seda nüüd enam enda alla matta. Isegi mudilaste varahommikust päikeseloojanguni kajavad kilked vaibusid aeg-ajalt, lapsi võis aimata seisatumas ja õhetavaid nägusid päikese poole tõstmas.
Asukoht teoses
lk 67
