Jalutuskäigud Lotmaniga ja sekundaarne modelleerimine. Lotmani matused toimusid...

Lotmani matused toimusid 1993. aasta 3. novembril Eesti linnas Tartus – samas ülikoolilinnas, kus ta elas ja töötas viimastel aastakümnetel (alates 1950. aastast) ning kus ta suri haiglas 28. oktoobril. Pealtnägijate tunnistusel (mind ei olnud nende seas) olid matused ebatavaliselt pühalikud, pikad ja – ning kui see sõna antud kontekstis sobimatu ei tundu – ilusad. Nendest sai üldrahvalik sündmus. Kui kirst kanti Tartu ülikooli peahoonest välja, oli väljak rahvast, ja kaugeltki mitte ainult tudengeist, tulvil. Inimestega – ja need polnud üksnes ümbritsevate majade elanikud – olid täidetud rõdud ja avali aknad. Kogu päeva – algul kirstu kõrval, seejärel aga mõnesaja inimesega peiedel – veetis leinatseremoonial Eesti Vabariigi president Lennart Meri. Oma peielauas peetud kõnes (kõik kõned peetigi ainult seal ja siis) märkis ta, et lahkunul on teeneid mitte ainult teaduse, pedagoogika ja kirjanduse, vaid ka diplomaatia vallas. „Kui mina,“ ütles president, „sõidan mõnda välisriiki, siis avastan harilikult, et Eesti on tuntud maana, kus elab professor Lotman.“ Kui seda jutustati, tuli mulle silme ette Nikolai I, kes ütles: „Ma ise valitsen ühe oma kammerjunkru ajastul.“ Kujuteldamatu olukord.

Venemaalt sõitis matustele umbes 50 inimest, ligikaudu pooled neist Moskvast. Kõikidele saabujatele võimaldati söök ja peavari – selle eest hoolitsesid Eesti Kultuuriministeerium ja Tartu Ülikool.
Teosest