Päike tules. Oligi Kalda tänava...

Oligi Kalda tänava algus. Uusi maju ei paistnud kusagilt. Ju need jäid tänava lõppu. Jälle puhus tuul otse näkku. Noormees keeras pea poolviltu ja lisas sammu.

Madalad puumajad kahel pool tänavat olid järsku kadunud. Varem lõppes siin ka tänav, suundudes kitsa lookleva kruusateena edasi prügimäe juurde. Aga prügimäge ei olnud enam. Ta nägi paremat kätt tuhmi ühtlast lumelagendikku, millelt tuul kandis näkku jääkirmetist. Vasemal seisid kobaras kõrged kivimajad, justkui külma kartes üksteise ligi liibunud. Noormehele tundus korraga, nagu oleks ta ees mingi hiigelkalmistu, mille gigantsed hauakivid ähvardavalt tähistaeva poole pürgivad.
Teosest