Mõrv hotellis. Ühel sügisel, suurte...

Ühel sügisel, suurte riiklike pühade järel kõndisin teatrit ümbritsevas pargis, õhtu lähenes ja taevas muutus aegamööda lillakaks, kõik olid imestunud, aga keegi ei osanud sellele atmosfäärinähtusele seletust anda, ka mina loomulikult mitte, ja just siis nägin tiigi liikumatul tinasel pinnal ujumas helekollast õhupalli. Tuult ei olnud, aga ometi liikus pall vasakule, liikus nii aeglaselt, et veepinnale mingit jälge ei jäänud, ja mina vaatasin seda palli nagu võlutu. Õhus oli kõdu lõhna, inimesed käisid oma toimetustesse süvenenult, oma asjade pärast rõõmustades ja kurvastades minust mööda, aga mina nägin sel hetkel ainult õhupalli ega tahtnud enam millestki muust mõelda. Muidugi, ma teadsin, et maailmas toimuvad sel hetkel sõjad ja mitmed ajaloolised protsessid, et teatris algab varsti etendus, mis kujutab uudses vormis elu sügavusi, aga pall liikus aeglaselt tiigi vasaku kalda poole, kerge, kasutu, lausa kaalutu, vaid ühest punktist veepinnaga seotud, kahe kile kokkuliibumine. Ja lilla hämarus tihenes, kaugemad puud sulasid juba ühte, veepind tumenes peatamatult, aga pall leegitses endise eredusega, ja ma teadsin, et seal külmas tõmbub tema sees olev õhk füüsikaseaduse järgi kokku, ta praegu nii nooruslik nahk kortsub, ja hommikul ei peata pall enam ühegi mööduja pilku.
Teosest