Hüvasti, kollane kass! Avameelne päev. Õhtuti põles kollases...

Õhtuti põles kollases majas küünal. Raadio vaikis ja tädi Ida läks väga vara magama. Õppida polnud kusagil. Kui algebrasse veel üks kaks sigines, ütles Kornel:
„Mulle tundub, et pean teie ema kooli kutsuma…“ Siis pööras ta selja ja läks ära.
Sama päeva õhtul läks Aarne tema juurde.
Kornel avas ukse. Tema ilme oli mittemidagiütlev ja asjalik.
„Tervist…“
„Tervist.“
Ta palus Aarnet peanoogutusega sisse astuda. Aarne võttis mantli seljast. Ta tundis end poisikesena, kes on järjest kiirenevale rongile hüpanud. Ta kartis kahetsema hakata, seepärast astus kiiresti üle läve.
Aarne istus diivanile, Kornel tugitooli. Tema ilme oli endiselt läbipaistmatu. Ilmselt ootas ta, et juttu alustab poiss.
Vaikus muutus piinlikuks.
„Ma tulin, et…“
Kornel toetas lõua käele. Kõrvaltoas saagis keegi viiulit. Mustlasviiside algajalik interpretatsioon.
„Ma tulin, et öelda… Ma tahan alla anda. Ma ei suuda enam, mõistate,“ purskas ta siis ja tundis samas, kui võltsilt see kõlas. Nagu omatehtud teater.
Korneli näos ei muutunud midagi. Võib-olla libises sealt üle vaid kerge muie. Aga ainult hetkeks.
„Mida te sellega öelda tahate?“
Kornel võttis sigareti, süütas selle ja pani tikutoosi lauale.
“Mina… Ma ei saa…“
Aarne tundis vastikusega nutu lähenemist. Ta püüdis end rahulikuks sundida. Sest lõppude lõpuks…
„Teate… Ma pean teiega rääkima… Saate aru?“
„Võib-olla…“
Näis, et Kornel teatud määral isegi naudib olukorda.
„Ma ei saa enam nii… Ma pidin siia tulema…“ Sõnad hakkasid äkki voolama. „Ma lähen hulluks, uskuge mind. Mida ma olen siis õieti teinud? Kuidas ma süüdi olen? Mis edasi saab? Ütelge, mida ma pean siis tegema?“
„Ma teadsin, et te tulete. Te pidite tulema. Ma tegin nii, et teil poleks teist väljapääsu.“
„Miks?“
„Kui te poleks tulnud…“
„Aga miks? Milleks seda vaja oli?“
Kornel asetas suitsu tuhatoosi servale ja naeratas esimest korda. Ta pilk jäi endiselt ähmaseks ja jahedaks.
„Kunagi peab ju inimene mõtlema hakkama… kas pole nii?“
„Te arvate, et ma üldse ei mõtle?“
„Ma ei tea. Ma otsustan teie teguviisi järgi.“
„Ja nimelt?“
Kornel tõsines jälle.
„Näiteks… Kas te loodate oma hinnetega kooli lõpetada?“ Ta pühkis oma pruuni ülikonna käiselt maha sigaretituha kübemeid.
Aarne vaikis.
„Kindlasti loodate. Lootusest üksi on vähe… Lootuste aeg on nüüd möödas, mõistate? Ja veel niisugune asi… Kuidas te oma perenaisega käitute? Ta käis ühel päeval minu juures…“
„Ja muidugi ajas teile kokku igasuguseid rumalusi?“
„On teil tarvis niiviisi väljenduda?“
„Aga öelge ise: mis see päevikujutt teie arvates oli? Mis kokkulepe see oli?“
Kornel nõjatus tugitooli.
„Asi pole ju üldse selles, kallis Aarne… Te ei mõista ju midagi. Mitte midagi. See, mis te räägite, pole ju üldse tähtis.“
„Kuidas nii?“
„Kas ma eitan, et ta on kiuslik ja vanameelne? Ma ei õigusta ju teda… Aga saage ometi aru: on teil tarvis teda ärritada? Elus tuleb osata ilma kärata läbi ajada… Las vanainimene olla rahulik. Tema arvamused ei muutu enam… Te peaksite seda mõistma.“
„Võib-olla. Aga proovige seal majas elada. Proovige, palun! Andke andeks, aga ma olen veendunud, et te ei pea vastu…“
„Peab pidama.“
„Ma ei saa. Enam ei saa.“
„Kas te ei oska siis kannatada?“ imestas Kornel.
„Kannatada? Mille nimel?“
Korneli näolt libises üle mingi vari, ta kustutas sigareti ja vaatas aknast pimedusse. Arvatavasti otsis ta õiget vastust.
„Te ei oska üldse elada, kui te nii küsite. Elus ei saa uksi jalaga lahti lüüa, keegi ei saa. Teil pole üldse karakterit, aga käitute, nagu oleks.“
“?“
“Teil pole karakterit veel tekkinudki. Te olete alles laps. Te ei mõtle kunagi järele, kas suudate midagi või ei suuda.“
Aarne oli rabatud. Öelda inimesele, et tal pole karakterit, on sama, kui öelda, et tal pole pead. Iga inimene on veendunud oma karakteri olemasolus.
„Kuidas nii?“
„Kas te ise arvate teisiti?“ küsis Kornel kaevikus kindlustunud sõduri toonil.
Mida vastata? Kornel püüdis kõike segi lüüa. Aarne tahtis oma kilde põrandalt kokku korjata. Teda oli rängalt solvatud.
„Igal inimesel on karakter.“
„Võib-olla. Aga teil ei ole.“
“Minul üksi?“
„Ma ei tea…“
„Indrekul on?“
„On.“
„Andol on?“
„On.“
„Andol?“
„Jah on. Neil on karakterid. Millised, see on muidugi ise küsimus. Aga nad on olemas. Mul jääb üle vaid viimistleda. Lisada jooneke, teine ära võtta. Saate aru?“
Aarne ei saanud midagi aru. Kogu Korneli jutt näis talle ohtlikult kiuslikuna.
„Kust te teate, et mul karakterit pole?“
„Te ei oska elada. On mul õigus?“
„Kuidas nii?“
Korneli huultelt väljus tüdinud ohe.
„Ah… Te ei tee tööd. Üks. Te ei oska vaikselt olla. Kaks. Te olete õpilane, saate aru?“
Õpilane olla tähendab ekselda keelumärkida metsas. Aarne küsis ainult:
„Mida ma pean siis tegema?“
„Tööd. Kõige lihtsamat ja vastikumat.“
„Kuidas? Ja veel?“
„Tööd. Vähemalt kolm tundi päevas peate te õppima. Istute laua taha ja õpite. Kolm tundi. Õhtuti ei tohi te nii kaua väljas kolada…“
„Arvate, et käin huligaanitsemas?“
„Kust mina tean, mida te teete?“
„Miks te peate mind kogu aeg solvama?“
„Kas ma valetan?“ Korneli hääl kõlas väga metalselt. „Mina vastutan teie eest. Mina. Kas kuulete? Mina. Mida ma pean vastama, kui teie peale tullakse iga päev kaebama? Mida? Oli teil tarvis õpetajate nina alla rumalusi minna tegema? Suudlemine ja kõik. Praegu on terve õpetajate tuba juttu täis…“
Aarne ajas end sirgeks.
„Maia pole süüdi.“
„Võib-olla. Ma ei tea. Aga ma keelan teil temaga käia, kui te end ei paranda. Aga kui te end ei…“
„Te tahate kompromissi?“ küsis Aarne ja kahetses samas.
„Mingeid kompromisse ei ole! Viie kuu pärast peate juba inimene olema… Ma kordan veel… Ma vastutan selle eest, millisena te koolist välja lähete… Peale selle… Andke endale aru, mida teete…! Ma tunnen teid. Te võite teise inimese elu täiesti ära rikkuda…“
„Kuidas nii…?“
„Ma mõtlen päris lihtsalt. Te olete liiga enesekindel. Arvestage seda, et teised ei ole. Kõik ei ole.“
„Ma tahan head.“
„Seda hullem.“
Kornel võttis uue sigareti ja toetus väsinult tooli seljatoele. Kell oli üksteist.
„Minge nüüd koju ja õppige midagi.“
Uksel kätt ulatades ütles ta:
“Mõtelge siis järele…“ Äkki ta naeratas. Vaevalt märgatavalt. „Olge pealegi tõsine… See pole halb, sest… praegu kannatada on kerge. Hiljem…“
Aarne noogutas pead. Ta oli väsinud.
Siis märkas ta, et Kornel hoiab ta kätt ikka veel peos. Ta surus seda kätt veel kord ja läks trepist alla. Kornel vaatas talle veidi järele ja sulges siis ukse.
Oli vaikne, soe öö. Üksikuid lumehelbeid vilkus õhus. Aarne ei teadnud ise, mis temaga sel õhtul juhtus.
Teosest