Allhoovusest kantud. Tippsündmuseks sai alates...

Tippsündmuseks sai alates 1978 kuni 1980. aastate teise pooleni igal aastal aprilli lõpul toimunud Tartu kevadkontsert, mis tavapäraselt lõppes Hando Runneli luuletuse „Öö lõhnab, vihma sajab“ (1976) kooris esitamisega Öudvig van Beethoveni 9. sümfoonia finaali viisil, mida üldiselt tuntakse kui „Oodi rõõmule“. Kontserdisaal oli rahvast tungil täis, sissepääs oli auasi. Seejuures oli kontserdi organiseerijaks tegelikult kommunistliku noorsooühinguga seotud Tartu noortemaja „Sõprus“ (praegune Tartu Üliõpilasmaja) kollektiiv. Toimus laulu ja luule märgatav lähenemine. Kultuurielu alternatiivset osa arvesse võttes polegi niisiis seitsmekümnendate aastate puhul päris õige rääkida – nagu seda on vahel tehtud – kultuurielu täielikust soikumisest sel stagnatsiooniperioodil, sest see oli aeg, kus kultuurikandjaks kujunes rahvaliku põhilaadiga subkultuur, isetegemine, mis hõlmab kõiki kunstižanre, mitmeid mõttesuundi ja tegevusi.