Kirikurott Luteerius ja tema sõbrad. Teatavasti oli kirik...

Teatavasti oli kirik enne Luteeriuse sissekolimist olnud pikka aega mahajäetud, lausa ilma katuseta. Selleks ajaks, kui seda üles ehitama hakati, kasvasid müüride vahel juba puud.
Kiriku sambad, võlvid, altariruum ja hauakabelid pidid seepärast olema väga vanad. Samuti savikujud, mida kutsutakse terrakotadeks – terrakotadeks sellepärast, et need on tehtud põletatud savist.

Osa neist kujudest oli pärast parandustöid laotud seinariiulitele ilusti ritta. Seal need istusid nagu nukud nukupoes, naljakate punnis põskede ja pruntis suudega.

„Sellised vist nägid Tartu linnakodanikud välja mitmeid sajandeid tagasi,“ mõtles Luteerius, kui päevikut lugedes neist savikujudest teada sai.

Päevik jutustas veel, et Teise maailmasõja ajal visati lennukist Tartu peale hulga pomme. Ka kirik sai pihta, põles ja varises osaliselt kokku.