Koolielu Näituse tänava kooli kitsastes tingimustes oli korraldatud nii, et hommikupoolses vahetuses, mis algas kell 8.00 ning lõppes 13.30, käisid 1. klassi ja 7.–11. klassi õpilased ning teises vahetuses ülejäänud klassid, kusjuures igasse vahetusse mahtus maksimaalselt kuus õppetundi. Minu mäletamist mööda oli kooli kivimajas ja puumajas – nii me koolimaja kaht osa kutsusime – kokku 10–11 klassiruumi. Et olla täpsem, loetlen need üles nagu mäletan: puumaja teisel korrusel oli kolm klassiruumi, alumisel korrusel ainult üks; kivimaja esimesel korrusel kolm klassiruumi ja teisel – neli. Peale nende ruumide oli puumaja ülemisel korrusel veel üks klassiruum akendega Näituse tänava poole, mida kasutati „eriliste“ tundide läbiviimiseks ning tavalise klassiruumina see kasutusel ei olnud. Nii näiteks toimusid seal fakultatiivsed ladina keele tunnid, aga mõnikord ka füüsika, keemia ja bioloogia tunnid. Viimased seetõttu, et selle klassiruumiga külgnesid pisitillukesed füüsika ja keemia kabinetid ning teiselt poolt eraldi sissekäiguga bioloogia kabinet. Täpsustuseks olgu öeldud, et puumaja alumisel korrusel oli veel üks suur ruum, mida kutsuti saaliks, selle Näituse tänava poolses küljes natuke väiksem ruum, mida kasutati mitmesugustel eesmärkidel. Näituse tänava poolses osas oli esimesel korrusel veel kaks ruumi, millest üks (raudtee poolne) oli vähemalt minu õpingute lõpupoole kasutusel õpetajate toana (õpetajate toa asukoht muutus minu õppimise ajal mitu korda). Kivimaja esimesel korrusel oli peale nimetatud kolme klassiruumi veel nn pioneerituba, raadiosõlm ja internaati viivas koridoris veel kolm väikest tuba, mida kasutati erinevatel aegadel natuke erinevalt, näiteks viimati oli seal direktori kabinet, arsti kabinet ja majandusjuhataja kabinet. WCd asetsesid puumaja esimesel korrusel ning kivimaja esimesel ja teisel korrusel. Kivimaja keldrikorrusel aga olid erinevatel aegadel riidehoid, söögituba ja vist ka köök või midagi sarnast.
Igale klassile oli „eraldatud“ antud õppeaastaks oma ruum. Mõistagi tuli seda ruumi „jagada“ teises vahetuses õppiva klassiga. Vahetundidel oli ette nähtud jalutada „oma“ koridoris, st selle korruse koridoris, kus klassiruum parajasti asus. Kui silmas pidada majade sisearhitektuuri, siis kivimaja koridorid olid hästi kitsad, mis tegid „ringiratast“ jalutamise suhteliselt keeruliseks, sest koridori laiusesse mahtus neli inimest (kaks ühes, kaks teises suunas) suure vaevaga. Kuid hakkama saadi, kuigi rüselemist oli vahete-vahel üksjagu. Muide, tagantjärele mõeldes ei olnud see jalutamiskultuur sugugi mitte halb asi, sest pärast 45minutilist kohustuslikku klassiruumis istumist oli see kindlasti vajalik.