Suundusime Tartu peatänavale, endisele Rüütli, nüüd 21. juuni tänavale. Mulle meenutas see üsna palju Pärnu peatänavat, mis oli varem ka Rüütli tänav, nüüd Kalevi. Hoonete arhitektuur oli siin siiski erinev. Domineerisid uusklassitsistlikus stiilis kolme- ja neljakorruselised hooned, alumisel korrusel kauplused, sööklad jne. ning ülemistel korrustel elukorterid. Peatänavalt jõudsime Raekoja platsile, mis nüüdseks oli ümber ristitud Nõukogude väljakuks. Võrdhaarse trapetsi kujulise klompkividest sillutisega väljaku laiemas otsas paiknes kolmekorruseline torniga raekoda – nüüdne linna täitevkomitee hoone.
Edasi siirdusime väljaku teise otsa, kus minu imestuseks peitus Emajõgi. Pean ütlema, et olin jahmunud, sest pärnakana ei kujutanud ette, et Suur Emajõgi nii kitsukene võib olla.
/---/
Aga sõda oli Tartu linnale tõsise jälje jätnud. Jõeäärne südalinna osa ja teisel pool jõge Ülejõe linnaosa olid täiesti varemeis.
Nii 1941. aasta suvel, kui venelased sakslaste eest jalga lasksid ehk, nagu väitsid sakslased – Saksa võidukad väed Tartut bolševikest vabastasid, kui ka 1944. aasta sügisel, kui sakslased venelaste eest varvast lasid ehk nagu väitsid venelased – võitmatu Punaarmee Tartut fašistidest vabastas, seisis rinne Tartus nädalaid. Esimesel korral purustasid vene kahurid südalinna ja saksa kahurid Ülejõe linnaosa. Teisel juhul vastupidi.
/---/
Jõe äärest siirdusime Poe tänavat mööda Vallikraavi tänavale, kust tõusime kuulsale Toomemäele. Siinsed põlispuud ja ajaloolised ehitised – tähetorn, vana anatoomikum, toomkiriku varemed ja ülikooli raamatukogu selle kooriosas, mõjusid rahustavalt.
/---/
Läbi auditooriumi avatud ukse oli näha aulasse kogunevat rahvast. Valdavas osas paistsid olevat naisüliõpilased. Tartu Ülikoolis oli erialasid, mis naistele istusid, seevastu TPI-s oli naisi suhteliselt vähe, vast ainult üks kümnendik.
Asukoht teoses
lk 146–147
