Väike Illimar. Sõtse korter oli...

Sõtse korter oli õue tagumises otsas ühe puulobudiku teisel korral. Juba tulles oli Illimar seda õue imestlenud, nii väsinud kui ta oligi sõidust. Õue kahel äärel olid rõdudega kuurid ja teisi sopilisi ehitisi. Ja nii neil rõdudel kui mujalgi kuivas palju pesu. Keset õue seisis valtaga pump ja selle ümber sulistas salk räpaseid lapsi.
/---/
Nüüd olid nad uulitsal. See oli pikk ja sirge, tõustes ühes otsas mäkke ning lõppedes teises mingi halli ehitisega. Ta ääres olid ühe- või kahekordsed majad, vaheldumisi õueväravate ja plankudega. Siin-seal olid uksed lahti ja uste kohal rippusid kirjud pildid ning kirjad. Vahel hoovas sealt heeringa, vahel lambiõli, vahel naha lehka. Tuul keerutas seda ühes tolmuga näkku.

Illimar taipas varsti, et need olidki need poed, kust võis kõike osta. Kuid nad olid väga räpased, nii et kodus võis nendega elumajadest ainult karjataret võrrelda.

Ega olnud harvad vastutulijadki kes teab kui peened saksad. Olid enamasti räbalais rõivaste ja katkenud jalatsitega, näod kurnatud ning kõhetud. Aukus silmadega tütarlaps läks üle tänava, kõrvata kruus käes. Pulstunud habeme ja kongus ninaga vanamees lohistas kottasid järel. Ning õieti ainsad, kes näisid tugevamad, olid purjus maamehed, kes kihutasid huigates ja hobuseid pekstes linnast välja. Jah, kui siin midagi oli erilist, sis just see lakkamatu rattakärin. Sest uulits oli kaetud üleni suurte ümmarguste kividega. Juba üksainus vanker tegi põrgumüra, kui aga möödus korraga mitu, siis kata või kõrvad kinni!

Illimar tundis pettumust. Kas see oligi siis linn, millele ta oli nii palju mõtelnud ja mis eemalt nii ilus paistis!

Kuid vahepeal olid nad juba pikale kolmnurksele platsile jõudnud. Selle keskel seisis rida ühesuguseid musti vankreid ja nende pukkidel istusid ühesuguste tumedate hõlstidega mehed. Ja majadki olid siin juba suuremad, nii et mõnest neist kodus ainult veel häärber ilusam oli. Ning rahvastki liikus juba rohkem.
Teosest
lk 291–292