Nad läksid üle platsi ja veel läbi lühikese tänava ning jõudsidki selle halli ehitiseni, mis oli ennist uulitsa otsas paistnud. Seal olid nagu suured kahekordsed kiviväravad, millest rippusid päratu paksud raudketid. Ja kahel pool teed olid suurist kivimürakaist vallid.
Kui isa oli seni edasi rutanud, siis peatus ta nüüd ja andis juba omal algatusel seletusi.
„Vaata,” ütles ta, „see on Kivisild. Selle ehitasid kord vangid. Ja siis juhiti jõgi ajutiselt teise kohta. Sellest on raamatuski lugeda.”
Illimar polnud aga mingit jõge märganud ega näinud ka nüüd. Sellepärast tõstis isa ta üles ja osutas üle valli ääre. Jah, seal see tasakesi voolas, kitsas ja sogane. Ja ometi pidi see sama jõgi olema, millest nad ise olid hommikul üle sõitnud.
Kui nad sillavärava alt välja jõudsid, avanes nende ees pikk plats, mille ääres seisid suured majad nii ligistikku, et ei teadnudki, kus üks algas ja teine lõppes. Oli ainult nagu kaks päratu kõrget kivimüüri, täis mustavaid aknaridu. Ja nende all segis inimesi siia-sinna ning rõkkas lakkamatu vankriragin.
Enne vasakpoolse majaderea algust oli aga hulk riidekatusega laudu, kuhu oli välja pandud kõiksugu kraami. Siin oli saapaid, rõivaid, maiustisi ja mänguasju. Ja siin alles seda rahvast ka saalis. Käis kange kõnekõmin, ja eemalt kostsid huulepilli ning savilutu hääled. Kuskil kaugemal hõllusid rahva kohal mingid punased ja lillad pallid. Nii ulatus see murd tükk maad jõe äärt mööda alla. Selle lõpus tõusid aga laevade ja lotjade mastid raagus metsana õhku.
Asukoht teoses
lk 283–284
