Olin „Vanemuise” senist saatust suutnud oma teadliku elu ulatuses juba pisut kaasa elada, kord koguni nii aktiivselt, et kogu asutist ähvardati minu noorusliku algatuse pärast sulgeda. Siis järgnes teatri põlemine, keerdkäigud uue ehitamise ümber ja viimaks koosolek, kus otsustati lõplikult uue teatri asukoht ja ühes sellega kaudselt ka ta osa meie tulevases kultuuriloos. Kõigest sellest olin nii või teisiti osa võtnud, samuti kui ka uue teatrimaja nurgakivi panekust möödunud aastal. Nüüd oli kõiki ainelisi võimalusi pingutades nii kaugele jõutud, et teater võidi 25. augustil pidulikult avada.
Ei tarvitse rõhutada, et see omast kohast pööripäevaks kujunes meie kultuuriloos. Kes seda Armas Lindgreni plaanide järgi Aia tänavale ehitatud kivikolossi tema esmavärskuses nägi ja ühtlasi meie seniste seltskondlike koondumiskohtadega võrdles, see pidi tahtmatagi tundma astutud sammu ulatust. Seejuures ei tarvitsegi meenutada neid puudusi, mis samuti varsti selgusid: et vanus traditsioones kinni rippudes oli moodsa teatri asemele õieti ainult tohutu suur seltsimaja ehitatud, et näitelaval toimuvast saalis vähe nähti ja kuuldi ning et ehitise välisilmegi vastu oleks küllaltki öelda olnud. Kõik see oli nii, kuid sellestki hoolimata!
Mäletame küll seda arvustavat suhtumist, mis uuele asutisele demokraatlikumalt poolt juba siis osaks sai. Nii leiti ka, et eesti paremlaste seisus oli enesele ainult uue võitluskantsi ehitanud, otsekui rahvast trotsides sel traagilisel ajajärgul.
Kuid kõige selle arvustamisega päri olles kirjutas ka ajaleht „Sõnumed” – ja võimalik, et autoriks tuleks vahest arvata H. Pöögelmanni: „Ja ometi tunneme „Vanemuise” teatri- ja kontserdimaja ehitamise üle rõemu!”
Asukoht teoses
lk 266–267
