Kuna on juba kõne uutest tutvustest, siis meenub, et just sel kevadsuvel ka Jaan Koordiga esimest korda kohtusin. Ta oli hiljuti Pariisist saabunud ja sellepärast nii enese kui teistegi meelest mingi välismaise aupaistega ümbritsetud. Muidu oli aga Koort nagu Koort ikka, nii et kuidagi selgusele ei saanud, kus lihtsameelsus lõppes ja Pupastvere küla kavalus algas. Nüüd aga sai ta hakkama päris omapärase naljaga. Ta kalkuleeris: „Vanemuine” on Eesti rahva kunstitempel, mina olen Eesti rahva kunstnik, nii passime hästi kokku – ja kolis oma vähese boheemlase varaga ühte „Vanemuise” tornituppa. Kolis lihtsalt sisse ja elas, ning võttis vist nädalaid, enne kui „Vanemuise” jahmunud majavanemad ta viimaks välja said. Ning Koort oli veel pahane pealegi ja ütles, et ta säärases popsionnis ei tahagi elada!
Asukoht teoses
lk 345
