Mälestused. Kooli argipäev oli...

Kooli argipäev oli harilikult küll hall. See algaski juba hallis hommikuvidevikus. Esimene, keda seal nägi, oli igavesti torisev kooliteener Nikifor, tõenäoliselt vana soldat. Kui oli vene kool, siis pidi see ka juba venelasest teenriga algama! Pika ja lameda ehitise peaust võisid tarvitada üksnes õpetajad, õpilased pidid aga õue kaudu läbi hämara käigu tulema. Ja nii neid koguneski – paarkümmend üle kolmesaja. Kuigi oli maksev kindel õpilasvorm, siis oli see kari ometi küllaltki kirju. Ega neilt kehvikuilt võinud nõuda ülikonnariideks ühtlast musta kalevit, – hea, kui oli ainult enam-vähem tume, ükskõik, kas vabrikust või kodukootud. Lähemalt vaadates vaheldusid seal igasugused varjundid, peaaegu hallini. Ja jalatsitega oli sama lugu, – puudusid vaid pastlad ning säärikud. Täitsa ühtlased olid ainult kooli nime algtähti kandvad mütsid ja vaskpandlaga nahkvööd. See kirju salk täitis varsti seitse klassituba (esimese klassi esimene jaoskond jagunes veel kaheks paralleelklassiks). Nikifor raputas all trepi juures ägedalt oma suurt aisakella ja järjekordne tööpäev algas.

Teise klassi teine jaoskond, kuhu mina kuulusin, oli paigutatud ülemisele korrale, maja linnapoolsesse nurka. See oli suurim ruum majas, ja kuna koolil mingit saali polnud, siis tarvitati seda ka õpilaste ühiseks kogunemiskohaks, nagu palvusteks, aktusteks, loenguiks jne. Oma avaruse tõttu näis ta madal ja valgusevaene. Praegu oli klassis üle viiekümne õpilase, kuid nad mahtusid sinna vabalt ja ruumi jäi veel ohtralt üle. Et Tartus tollal elektrit veel nimepoolestki polnud, siis rippusid klassitoa laest suured õlilambid laiade kardvarjudega.