Hämarus ja öö. Tartus Hetzeli tänavas...

Tartus Hetzeli tänavas on kõrge plangu taga väike õuemajake, mis kannab musta marmortahvlit järgmise kirjaga: „Siin elas Juhan Liiv 1892. ja 93. aastal.” Viimane aastaarv oleks pidanud ära jääma. Sest see majake pakkus Liivile ulualust ainult 70 päeva jooksul, 12. oktoobrist 1892 kuni 21. detsembrini samal aastal. Kuid mälestustahvel ise on õigustatud: ükski teine Liivi vahelduvaist eluasemeist pole seotud sel määral meie kirjanduslooga kui see siin. Need sidemed on ühel hoobil rõõmsad ja kurvad.

Mainitud majake on puust, õieti väike, kuid kahekordne ja mõjub pisut maja-karikatuurina. Kõnesoleval ajal kuulus ta kellelegi proua Escholtzile, praegu aga ülikoolile. Maja on nii seest- kui väljastpoolt tunduvalt ümber ehitatud. 1892. a. olnud ta lõuna poolt otsast ühe akna võrra pikem. Teisele korrale viiv trepp, mis on nüüd maja põhjapoolsel, olnud siis lõunapoolsel seinal, nagu mäletab K. E. Sööt. Samuti on maja ümbrus muutunud. Siis oli siin puierikas linna äär, kuna nüüd suured majad on naabrusse kerkinud. Endine idülline eraldustunne on kadunud.

Liiv elas selle majakese teisel korral, elatanud leskproua Escholtz all. Liiv kirjutab ise oma elukohast: „Nüüdne korter on ilusas kohas aias, sõbralik ja väga vagune.” A. Rennit kirjeldab teda aga lähemalt: „Korter oli, õieti ütelda, poolteise toaline ning mööbliks seal sees: taga sirmi üks põhjatu suur viltu vajunud kapi logask, kõikuv koiku nurgas, ning „eestoas” kaks sarapuu-vitsadest aiatooli, niisamasugune „sohva” ja selle ees väike lauake; see oli kõik.” Selle möbleeritud toa eest maksis Liiv 5 rubla kuus.

Teosest