17. juuli [1941]. Ööd mööduvad kahurimürina saatel. Tulistatakse patareidest meie selja taga, vastatakse jõe ja linna tagant. Linn põleb.
Eriti hirmsail öödel läheme paarkümmend sammu järve poole, kust linn näha. Plahvatuste plõksuva hääle järgi teame, et lastakse süütepommidega.
Tunnen kohutavat ängistust. On, nagu rebitaks mu sisikonda välja. See on mu kodulinn, mis sealt vastu kajab kui tühi vaat. See on mu sünnilinn, mida tulega üle puistatakse ja mis läbi öö õhetab...
/---/
Ühel ööl nägime, kuidas tulekeeled ja suitsupilved siirdusid Peetri kiriku tornist üha enam paremale poole. Seisime Tuklaga kraaviserval. Vaatasime teineteisele otsa, mõeldes ühte ja sama. Ta võttis mu ümbert kinni ja lausus: „Nüüd on ka meie kodu läinud...“
/---/
[21. juuli 1941.] Maja oli alles. Avasin sneppervõtmega ukse ja astusime eeskotta. Põranda paksus lubjatolmus polnud ühtegi jälge. Niisiis – keegi võõras pole korteris käinud. /---/
Majja jäänud vanainimesed palusid, et ma neile leiba hangiksin. Seda olevat all Meltsi tänavas Univeri vabrikus eile jagatud – sõdurite või mingi organisatsiooni poolt. /---/ Läbi mahamurtud aedade pääsin ma meie õuest otse mainitud vabriku juurde. Vaatasin ringi – mitte ainustki hinge tänavail, kõik nagu surnud, isegi mitte kassi või koera. Ainus hea – ka mitte tulistamist.
Läksin kuni Meltsitiigini. Loomakliinik teispool tiiki oli põlenud. Sealt kandus vingu ja põlenud loomade lehka. Seisin tükk aega tänavanurgal. Linn oli surmvaikne. Ei vankrimürinat ega jalamüdinat. Päike kiirgas pilvitus taevas, ja ometi oli kõik nii jube.
Tulin tagasi vabriku juurde. Majad ümbruses olid täis kuuliauke, klaasideta aknaraamid rippusid seintel. Ei näinud ikka veel kedagi.
Asukoht teoses
lk 472–474
