Elukiri 1952–1958. Kuid Tartu oli...

Kuid Tartu oli tollal kirjandusliku elu mõttes täitsa surnud. Ei mäleta, et seal üldse ühtki kirjanikku oleks leidunud peale vana Kitzbergi. Kõik „Noor-Eesti“ senised tegelased olid kas mobiliseeritud või muidu laiali. Meie ajakiri „Vaba Sõna“ oli juba eelmisel aastal toimetajate puudumisel seisma jäänud. Ei, kirjanduslikul alal polnud siin midagi peale hakata. Seevastu leidus Tartus küll kolm-neli kujutavat kunstnikku ja muid esteetilisest kultuurist huvitatud inimesi. Ja nende kooskäimisist kujuneski varsti kunstiühing „Pallas“. Tuleb tähele panna: mitte kunstnike, vaid kunstiühing. Sest esialgu polnud kaugeltki mõeldud ainult aktiivselt tegutsevaid kujutavaid kunstnikke, vaid ka teiste kunstide harrastajaid. See oli mõeldud ka kirjandusliku organisatsiooni asetäitjana ja esialgu tegeletigi rohkem kirjandusega. Alles hiljem siirdus ülekaal kujutavale kunstile, eriti vastava kooli ülalpidamise tõttu. Omavahel öeldud – sellele koondisele andsin nime mina, kasutades paari välismaist eeskuju. Nii algaski pärast meie kunstielus oma osa etendanud „Pallase“ ajalugu.
Asukoht teoses