Gaiss ja Gerda. Ta jalutas mööda...

Ta jalutas mööda jõekallast kodu poole; selja taha jäi varasuvise päikese helgis sillerdav Raekoja plats, ees laiutas ennast kahel pool Emajõge korrapäratu tindiplekina laialipaisanud linn. Gerda oli seda linna ka ülevalt lennukist näinud, sealt paistis kõik korrapärane; majad ja kvartalid olid kindla käega paigutatud. Ka paralleelsed tänavad ja ühesugused majad, täisnurgad ja planeeritud haljastus. Kas polnud ka looduse asjadega nii, et kaugelt paistsid nad korrana, kuskilt keskmistest kaugustest kaosena ja hästi lähedalt jälle korrana. Huvitaval kombel sarnanes linn selles suhtes looduse asjadega, kuigi oli inimese tehtud.