Sõjajärgsel ajal elati kitsalt, lapsi mänguasjadega üle ei külvatud. Palju mängiti väljas – rahvastepalli, millest võtsid osa ka tüdrukud ning jalgpalli, mis oli poiste pärusmaa. Pall oli tollal vaid vähestel, juhtus sedagi, et vutimatš pidi kõige põnevamal kohal pooleli jääma, kuna ainus olemasolev pall läks katki.
Supilinna ja Tähtvere poistel olid omad kambad, kelle vahel läks mõnikord ka tõeliseks sõjaks nagu F. Molnari „Pal-tänava poistes“, mis tookord värskelt ilmus. Muul ajal lepiti pallilahingutega ja kihutati ühiselt ringi omatehtud tõukeratastega, mida kutsuti kulavokkideks. Jalgrattaid polnud 1950. aastate keskel peaaegu kellelgi. Esimesed õnnelikud rattaomanikud olid siis üle tänava kutid, kelle juures teised end sõidujärjekorda panid.
Kulavokid tegid poisid endale ise. Ka Alfons sai sellega vanema venna eeskujul suhteliselt lihtsalt hakkama. Vaja läks kahte umbes meetripikkust lauda, mõnda prussijuppi, nelja akna- või uksehaagi vastust, naelu ja kruve. Puumaterjali sai kodust või pooleliolevatelt ehitustelt, kuullaagreid ratasteks hangiti Tähtvere „pullijaama“ remonditöökoja juurest vanarauahunnikust. Kuullaagrid pidid olema sobiva suurusega ja hästi „jooksma“.
Kulavokiga sai sõita vaid asfalteeritud tänavaid pidi, mida Tähtveres õnneks leidus. Tollal olid Eestis moes mootorrattavõistlused. Ka Tartus toimusid võidusõidud ümber Tähtvere pargi ning praeguse Lauluväljaku kohal oleval Alleka mäel sõideti krossi.
Mootorrataste eeskujul korraldasid vanemad poisid kulavokkide võidusõite. Rada läks Kreutzwaldi tänavalt Vilde (Hurda) tänavat pidi Taara puiesteele ja sealt Jakobsoni tänavat mööda tagasi Kreutzwaldi tänavale. Ringi pikkus oli umbes kilomeeter, sõideti neli-viis ringi.
Võistlustel osales kümmekond poissi, kelle sõidukitel olid peal vineerist ja papist numbrimärgid nagu päris mootorratastel. Need, kes ise ei sõitnud, üritasid liiklusreguleerijatena lipukestega autoliiklust kinni hoida, kui suurem grupp kulavokkidel kihutajaid Kreutzwaldi tänava lõigu läbis.
Supilinna ja Tähtvere poistel olid omad kambad, kelle vahel läks mõnikord ka tõeliseks sõjaks nagu F. Molnari „Pal-tänava poistes“, mis tookord värskelt ilmus. Muul ajal lepiti pallilahingutega ja kihutati ühiselt ringi omatehtud tõukeratastega, mida kutsuti kulavokkideks. Jalgrattaid polnud 1950. aastate keskel peaaegu kellelgi. Esimesed õnnelikud rattaomanikud olid siis üle tänava kutid, kelle juures teised end sõidujärjekorda panid.
Kulavokid tegid poisid endale ise. Ka Alfons sai sellega vanema venna eeskujul suhteliselt lihtsalt hakkama. Vaja läks kahte umbes meetripikkust lauda, mõnda prussijuppi, nelja akna- või uksehaagi vastust, naelu ja kruve. Puumaterjali sai kodust või pooleliolevatelt ehitustelt, kuullaagreid ratasteks hangiti Tähtvere „pullijaama“ remonditöökoja juurest vanarauahunnikust. Kuullaagrid pidid olema sobiva suurusega ja hästi „jooksma“.
Kulavokiga sai sõita vaid asfalteeritud tänavaid pidi, mida Tähtveres õnneks leidus. Tollal olid Eestis moes mootorrattavõistlused. Ka Tartus toimusid võidusõidud ümber Tähtvere pargi ning praeguse Lauluväljaku kohal oleval Alleka mäel sõideti krossi.
Mootorrataste eeskujul korraldasid vanemad poisid kulavokkide võidusõite. Rada läks Kreutzwaldi tänavalt Vilde (Hurda) tänavat pidi Taara puiesteele ja sealt Jakobsoni tänavat mööda tagasi Kreutzwaldi tänavale. Ringi pikkus oli umbes kilomeeter, sõideti neli-viis ringi.
Võistlustel osales kümmekond poissi, kelle sõidukitel olid peal vineerist ja papist numbrimärgid nagu päris mootorratastel. Need, kes ise ei sõitnud, üritasid liiklusreguleerijatena lipukestega autoliiklust kinni hoida, kui suurem grupp kulavokkidel kihutajaid Kreutzwaldi tänava lõigu läbis.
Asukoht teoses
lk 163–164
