Mängumees. Vilgast toimetamist jätkus...

Vilgast toimetamist jätkus ka väljapoole loenguid. Vaevalt läks mööda sellist päeva, mil ülikoolis midagi toimunud või juhtunud ei oleks. Sellest andsid märku rektoraadi käskkirjad ja komsomolikomitee teated. Riiklikel tähtpäevadel ja kampaaniatel oli päris tegemist, et kireva üliõpilaseluga sammu pidada. Ilmas ei leidunud vist sellist tegevust, mida mõni seltskond või ringike harrastanud ei oleks. Toimusid isegi joogatreeningud ja tegutses filmiklubi. Ülikooli kohvikus loeti luulet ja klubis korraldati tantsupidusid. Mingites urgastes löödi noori rebaseks ja öösiti korraldati tõrvikutega rongkäike. Toimusid kursuseõhtud ja tudengipäevad. Tegutses terve ehitusmalev. Leidus isegi koorilauljaid ja rahvatantsijaid. Ilmus koguni oma ajaleht. Ja oli ka päris segaseid asju nagu näiteks orientalistika ja semiootika. Kõik see kokku oli terve omaette tsivilisatsioon alates loomatopistest ja anatoomikumi laipadest kuni antiikskultuuride ja tähetornini välja. Alevipoiss oli paotanud ukse Vaimu kuningriiki, kus kummardati tarkusejumalannat ja kus ohverdati defitsiitne šampus. Kõik alamad aga said õiguse kanda sinist nokamütsi, mida kutsuti tekliks. Hommikul ja pärastlõunal nägi ülikooli ümbrus ja terve kesklinn välja nagu sinine teklimeri. Ohtrasti liikus nokkmütse „Vanemuise“ teatri ümbruses, neid võis kohata ka „Kaunase“ varietee kandis ja teinekord vilksatas sinakat „Humala“ õlletare ümbruseski. Kaugemal kõndis ringi ka roheliste mütsidega epakaid, aga tooni andis linna peal ikkagi sinine. Ja kui kauneid peakesi nendes teklites teinekord näha võis, mis Raekoja platsil piimasaali või pontšikubaari sisenesid! Vaat selline koht oli TRÜ. Meeletu, meeletu maailm... Mis esialgu piirdus siiski nelja õppehoone, kolme söökla, ühika ja võimlaga.
Teosest