Mälestused. Ma ei hakanud...

Ma ei hakanud Tartu linna armastama, sest puudus meri ja avarus. Emajõel sõitmine oli kõige nauditavam lõbu. Mulle ei meeldinud riskimine ja uljus paadisõidul, sest need väikesed paadid polnud sugugi väga kindlad. Noomisin püstitõusjaid ja sundisin neid istuma, sest ujumisoskus neil puudus, ja pidid siis teised oma elu neid päästes kaalule panema! Ühel kevadel, kas 1931. või 1932. aastal, kui Emajõgi ujutas Supilinna üle, oli küll põnev sõita paadiga mööda pajualleed üles ja üle mõnest aiastki. Pärast seda viimast suurt uputust hakkas Eesti valitsus kaldaid kõrgendama ja see romantika kadus. Võimas vaatepilt avanes Kivisillalt alla vaadates siis, kui Pedja jõgi oli oma jää toonud Emajõkke. See oli vihase heitluse moodi, kui jäätükid Kivisilla võimsate sammaste vahel endid läbi pressisid.
Teosest
lk. 158